Noniii.

Et siis juhtus nii, et aeg möödus ja blogi jäi sinnapaika. Olgu nii, kuis oli siis, aga nüüd on lood teised. Ehk tuleb blogimisisu tagasi.
Vahepeal sai kool läbi ja suvi läbi ja nüüd siis olen otsimas töökohta. Aasta pärast siis plaan minna edasi õppima, eks näis mida.
Suvi oli kiire ja suhteliselt igav, kuni eelviimase augusti nädalani, kui sai mindud nädalaks Prangli saarele. Seal sai chillitud ja hangitud ja Keril käidud ja saunas käidud ja rannas käidud ja värki.
hetkel kõik.
Over and out.

Kaua möödas

    Mõelda vaid, nii palju aega on möödas mu eelmisest postitusest. Pean tunnistama, et ei sobi just väga hästi blogipidajaks. Vahepeal on juhtunud palju, nagu ikka juhtub pikki ajavahemaid läbides. Kõike seda kirja panna, kas oleks üldse mõtet. Otseselt kõigel toimunul eriline tähtsus puudub. Kuid siiski mõned juhtumised tahavad ülestähendamist.
    Alustuseks, mu enda arust kõige suurem saavutus oli Leo Kunnase ulmetriloogia "Gort Ashryn" läbi lugemine. Tõesti peab mainima, et see on üks väga võimas teos. Kõik on detailselt kirja pandud ja mitte midagi ei saa halba öelda.
    Vahepeal on koolitunnid vaata et otsa lõppenud. Hommikul saab kaua magada, kuigi ma ärkan harjumuse tõttu niikuinii umbes kell 7-8. Koolis peab ka olema vaid 1-4 tundi. Vaba aega on nii palju, et käib varsti üle jõu. Sellega seoses meenub muidugi tõsiasi, et pean tegema kunsti praktilist koolieksamit e. kompositisooni "Estofiilia". Eks see saab ka tehtud. Tuleb lihtsalt kätte võtta ja korralikult ära teha.
    Nagu ennist sai mainitud on aega möödunud viimasest postitusest päris kaua -  nimelt üle ühe ja poole kuu. Seda seepärast, et lihtsalt pole olnud viitsimist või häid ideid. Võib-olla on probleem inspiratsiooni jaotuses. See tähendab, et mu inspiratsioon jaotub perioodiliselt erinevatesse valdkondadesse. Viimasel ajal on mu innustus suuremal määral jaotunud musikaal-instrumentaalsesse loomingusse. Seepärast ei ole ma suutnud ka pea ühtki luuletust kirjutada. Kuigi vahel vilksamisi on mõned laulusõnad tulnud. Igastahes olen peamiselt kirjutanud inglise keelset loomingut. Selle postituse lõpetaksingi ühe ingliskeelse luuletusega. Lühidalt kirjeldades räägib mainitud luuletus sellest, kuidas isegi kõige lootusetumas olukorras on võimalik maailma muuta.
   
     Peripheral Disparity

Don't look at what you're not supposed to see.
Don't look at the formula of prosperity.

Distant eyes are sensing you from the back of the necks.
They'll see if you try to perform deceptive tricks.

Drop down on the floor and play dead.
Make your mind their's. Make them dread.

Depth is there, it needs to be percept.
Sense it forward, don't curve, don't perplex.

You know they'll see you whereever you are.
360 degrees every way, by far.

Go past their sight, past periphery.
Can't stop or slow down, own their supremacy.

Pressure their power, pressure their will.
If you don't fight back - no one else will.

Diminish the power, diminish the will.
Stand up and strain them down until

The army of weak becomes strong and then
you can fight back with the power of man.

Crash the system, break it down.
Find what is lost and make it found.

Start over to build it all up,
for yourself to take the power, to climb to the top.

Then you can see with no obstacles on the way,
so that someone else could make your power sway.

No leader is to be followed with no questions asked,
but to answer the questions - that is someone else's task.

And peripheral disparity is sometimes deceitful and wrong,
that's when different dimensions get opened and closed.

So be ready - if you see someone's out of the game.
What can't be seen is what is to be claimed.

Stay away from the visibly weak, fragile mind,
It could suck you in and make you MINE.

Rahvusluse hoidmisest

Ma pöördun kogu Eesti rahva poole. Olen löödud, teades küll juba varem, kuid mitte tahtes endale seda tunnistada, et nüüd, olles avanud silmad, ma näen, et midagi on valesti. Vanema generatsiooni esindajad on tihti väitnud, et noorus on hukas. Samas noorem põlvkond väidab raudselt vastu. Ka mina olen siiamaani olnud kindel, et noorusega on kõik korras. Eks enda väljaelamine on kõigil noortel mingil määral veres ning sellepärast ma ei muretsegi. Kõige muret tekitavam on aga aspekt, et järjest vananeva rahvastikuga on suremas ka eestlus. Noored jooksevad mööda maailma laiali, sest kõik ju väidavad, et seal on paremad eluolud. Kõik väidavad, et Eestis elamisel pole tulevikku.

            Järjest rohkem näen tänavatel, kaubanduskeskustes ja koolides noori, kes piltlikult sülitavad meie rahvusluse peale. Neil on täiesti ükskõik sellest, et me oleme meie kalli Eestimaa mullal elanud juba umbkaudu 10 000 aastat. Neid ei huvita, et meie esiisad on võidelnud Eestimaa eest viimse veretilgani, kannatades välja ka kohutaivamad okupatsioonid. Nende meelest pole see midagi, kui meie vanemad suutsid 1991. aastal võidelda meie maa vabaks ainsagi inimohvrita. Kuid nüüd ütlen minagi, kes ma kuulun isegi noorte sekka, et tõesti – nähes kogu seda vääritust Eesti iseseisvuse suhtes – noorus on hukas. Minu jutt võib tunduda vanameelne – jutt, mida võib kuulda vanurite käest pea iga päev. Mul on sügavalt kahju, kuid mul ei jää lihtsalt muud sõnada. Väljavaated on kurvad.

            Noorem põlvkond räägib, et Eestis on kehv elada. Nende meelest, võrreldes teiste Euroopa riikidega, on meie riigis midagi väga valesti, – palgad on liiga väikesed, hinnad ja maksud kõrged – kuid ärgem unustagem, kellega me ennast võrdleme - Soome, Rootsi, Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa riikidega. Meie oleme arenemas sinna, kus nemad juba on. Meie iseseisvumisest on möödas 93 aastat, kusjuures selle aja sisse mahub ka üle 50 aasta võõrvõimu. Suurema osa okupatsiooni ajast oleme kuulunud Nõukogude Liidu sotsialistliku režiimi alla. Riigid, millega aga võrdleme ennast, on olnud iseseisvad aastasadu, kui mitte tuhandeid. Meid on represseeritud, meilt on varastatud, meid on piinatud ning tapetud – me ei saagi olla võrdsel pulgal näiteks Skandinaavia maadega. Muidugi saan ma aru, et soovitakse sinna võimalikult kiiresti jõuda, liitudes erinevate rahvusvaheliste liitude ja organisatsioonidega, kuid me ei saa teha 20 aastaga seda kõike tasa, mis lääneriigid on saavutanud mitmesaja aastaga. Muutused nõuavad aega, inimesed nõuavad muutustega harjumiseks aega, kuid miks mustata Eesti nime, Eesti riiki või Eesti rahvast selles, mis on vältimatu.

            Heinz Valk on 1988. aastal lausunud kuldsed sõnad,“Ükskord me võidame niikuinii!”. Iga kord, kui kuulen või loen neid sõnu, tulevad mulle pähe sündmused, nagu fosforiidisõda, Balti kett, Laulev Revolutsioon ja taasiseseisvumine. Kahjuks ei saanud mina nendest sündmustest osa, kuna olin veel sündimata. Siiski olen näinud filme ning fotosid tollest ajast ning pea igakord kui näen kaadreid, kus sajad tuhanded eestlased laulavad koos Alo Mattiiseni isamaalisi laule või kus seistakse käsikäes Balti ketis, tunnen, kuidas silm kisub märjaks ja kananahk ihule tuleb. Kahju on aga noortest, kes ei saa sellest aru, kes ei tunne väiksematki erutust, kui seda kõike näevad. Nende jaoks on naljakas, kui peetakse oluliseks sega, kui keegi mootorrattur sõidab, Eesti lipp kõrgel lehvimas, Tallinna lauluväljaku juures. Nad ei tea, mida see tähendas – näha tollasel Nõukogude ajal sini-must-valget lehvimas. Nad ei elanud sellel ajal, ka mina mitte, kuid mina saan aru ja mina tunnen seda.

Miks nii paljud tänapäeva noored on eestlusest lahti öelnud? Võib-olla on põhjuseks suure läänekultuuri pealetung. Nõukogude ajal hoidiski rahvuslust elus sotsialism. Tundub imelik, kuid nii see oli. Rahvas ei tahtnud minna kaasa sotsialismi väljavaadetega, sellepärast nad suutsidki hoida eestlust elus, et mitte nüristuda Nõukogude võimu kommunistlikust massipropagandast. Oodati, et läänekultuur jõuaks ka nendeni. Nüüd, kui ta on kohale jõudnud, hakkab ta aga meie rahvuslust vaikselt, kuid kindlalt lämmatama. Piirid on avatud, inimesed võivad minna kuhu soovivad ning unustavad tasapisi, kes nad tegelikult on. Muidugi ei saa öelda, et on vaja okupatsiooni, et eestlus püsima jääks. Samas Euroopa Liidus me juba oleme – meil pole enam oma raha, allume küll esmajoones Eesti Vabariigi põhiseadusele, kuid see peab olema vastavuses Euroopa Liidu põhiseadusega ning ma ei usu, et on kaugel ajad, kui hakatakse täielikult alluma EL-ile. Tükk tüki haaval, müüme me oma iseseisvuse maha ja siis soovime, et noored kasvaksid üles eestlaslikus meelestuses ja aitaksid Eestimaa oma uudsete ideedega maailmas kõrgele positsioonile viia. Ärgem olgem naiivsed. Muidugi jooksevad nad kohe mööda maailma laiali, otsima paremaid võimalusi. Samas usun, et nagu siiamaani pole ükski suur riikide liit püsima jäänud, ei jää ka Euroopa Liit.

Eestis on siiski ju hea elada, sest meid ümbritsevad meie pered, sugulased ja sõbrad. Meie riigil on küll veel pikk tee ees saavutamaks lääneriikide arengujärku, kuid tasapisi, vahel komistades ning kukkudes, kuid siis taas jalule tõustes, me sinna lõpuks ka jõuame. Kui me tõesti tahame ja usume ja tegutseme, siis me ka suudame! Läheb selleks 10 või 100 aastat, seda näitab aeg. Meie oleme need, kel on tegelikult hääl! Peame lihtsalt lõpetama kampsunikaelusesse sosistamise ning meelde tuletama ja selgelt, tugeval häälel, kõigepealt iseendile ning alles siis kogu maailmale ütlema, kes me tegelikult oleme. Eestlased.

Hea päev

Nonii, täna lõpetasin selle päevade lugemise. Ei viitsi arvutada kogu aeg mitu päeva jälle möödunud on. Igastahes, nagu võib ka sissekande pealkirjast lugeda, on täna olnud hea päev.
Alustan pühapäeva õhtust. Sain läbi Neil Gaimani "Neverwhere'i". Seda raamatut lõpetades tundsin ma tundeid, mida ma ei teadnud eksisteerivat. Seda emotsiooni ei anna lihtsalt kuidagi sõnadesse panna. MAAILMA PARIM RAAMAT!!!!!!! Ma ei oska enam elada, sest ma tean, et ma ei loe arvatavasti enam kunagi nii head teost. Tegelased Said justkui osaks minust.
Edasine nädal oli suhteliselt tavapärane. Igastahes oli täna jube hea päev. Ma ei tea miks. Lihtsalt tuju on laes ja isegi mitte-naljakad asjad tunduvad naljakad. Oleksin justkui mingi aine mõju all, mida ma enesele teadmatult olen tarbinud.
Head Vabariigi Aastapäeva kõigile!

XXV päev

Taaskord on möödunud eelmisest sissekandest 5 päeva. Kõige alustuseks räägiks ma lühidalt tänasest pärast ning seejärel hakkaksin liikuma ajas tagasi.
Täna toimus siis järjekordne proovikirjand. Aega kulus mul selle kirjutamiseks kuskil 5 tundi. Ega midagi tarka sealt välja ei tulnud - kehvemapoolsed teemad sattusid.
Eile kirjutasin jälle üle tüki aja paar luuletust, millest ühe lisan ka selle sissekande lõppu.
Loen jälle raamatuid. Ehk lõpuks saan ka "Ohvrilaeva" läbi. Loen hetkel veel ka Neil Gaimani "Neverwhere'i" ning kogemata juhtus nii, et läksin üks päev ostma capot ja soetasin endale hoopis Marie Underi luulekogumiku. Ikka juhtub, nii et loen seda ka hetkel vaikselt.
Üldiselt olen nüüd täiesti terve ja käin taaskord koolis.

Lõpp-punkt

Ma libisen eludest mööda,

näen, üle ühe,

maju kaduvat tühjusesse -

kolm, viis, seitse, üheksa... -

ning kuulen teispoolt,

kuidas paarisarvud,

ilma et neid näha oleks,

vuhisevad mööda.

Kui kord seisatan ja vaatan ringi, mõtlen,

seda kohta ma ju ei tea

ning kiirustan edasi

ja edasi

kuni peatun järsult -

veriselt,

valusalt -

ja ei saagi kunagi teada,

mis mind kinni peatas.

XX päev

Elu on täis kummastavaid juhtumeid. Mõnikord on tunne nagu kogu elu lendaks 200 km/h teelt välja ja vastu puud. Saatusele tuleb siiski vastu seista ja selle asemel, et 200 km/h kihutada, võib ju ka sõita 50-ga, et vältida ohtlikke olukordi. Mulle on palju öeldud, et kes ei riski, see pole korralikult elanud. Õnneks suudan ma tõmmata joone mõistliku ja hullumeelse riskimise vahele. Siiski ma seisan mõistliku riskeerimise joone taga, võimalik et isegi mitu meetrit, sellest joonest eespool. Nii mõnigi kord mõtlen, et miks kurat ma ei tee seda, mida ma tahan, miks ma lihtsalt kõigele käega ei löö ja kuskil mujal otsast ei alusta. Siis aga meenuvad, mulle kõik inimesed ja kohustused, kes on praegu - selles hetkes. Südamel on imelik moodus, hetkel, mil kõik eesolevad uksed tunduvad lahti olevat, need nina ees pauguga kinni lüüa.
Ehk on tõesti seekord ajad muutumas ja saan vanad kohustused seljast maha heita ning kusagil kaugel, kõigest eemal, uued õlule tõsta...

XV päev

Mu viimasest sissekandest on päris palju aega möödas. Seda osati sellepärast, et lihtsalt pole viitsimist olnud, samas olen ka haige ja igasugust valgust või ekraane vaadata on olnud piin.
Täna sai käidud arsti juures. Tegemist on mingi põletikuga, aga täpselt pole teada, kus see asub. Neelan kangeid antibiootikume.
Praegusel hetkel nagu ei olegi millestki muust rääkida. Vahest jätkub terve peaga rohkem juttu.

X päev

Niisiis tänast sissekannet alustaks tükikese eilsega - hakkasin lampi dubstepi kuulama. Mis on juhtunud? Kas hakkan tõesti minema kaasa mainstreamiga? Eks näe mis tulevik toob.
Kirjutasin siis ka üle pika aja ühe korraliku luuletuse jälle.

Tähed

Me vaatame taevas seisvat kuud

ja istume koos tähtede valgel

ning su juuksed, su silmad ja su suu

mind ohkama panevad moel malbel.

Me embame siin ja praegu teineteist

ja ma loodan, et igaveseks kestma jääb see hetk.

Mõtlen sinust ja minust ja meist

ning hoian õrnalt oma käes su kätt.

Su naeratus mu mõttesse jääb kinni

ning su hääl mu südamesse sööbib.

Ei tea, kas mina kunagi sind nii,

kui sina mind, olen trööstind.

Ja kui me uinumegi koiduvalgel -

ja sina minu, mina sinu käte vahel -

jäävad igavesti meile meie tähed

ja mulle su juuksed, su silmad ja su suu.

Alustasin ka Gert Helbemäe "Ohvrilaeva" lugemist. Esialgu tundub täitsa hea romaan olevat. 

Viimasel ajal on jube väsimus. Ei tea, kas koolist või on lihtsalt väsitav ilm või isegi aastaaeg.

Siinkohal täna lõpetan.

IX päev

Nagu võite märgata on üks päev vahele jäänud. Seda seetõttu, et lihtsalt ühtegi mõtet ei tulnud pähe. Ega tänagi just väga mõteterohke päev pole, aga mõtlesin, et midagi võiks siiski kirja panna. Tegelikult kavatsesin selle jutu kunagi hiljema peale jätta, kuid siiski räägin selle praegu ära ehk siis lugu minu kui kirjaniku(hakatise) algusaegadest ja teekonnast ning sellest, kuhu nüüd jõudnud olen.

Minu esimesed katsetused jäävad algklassidesse. Muidugi sai koolis igasugu jutte kirjutatud aga ükskord lihtsalt puhtast huvist asja vastu kirjutasin ma ühe muinasjutu. Sisu ja teema oli muidugi olematu ning mõte arvatavasti kuskilt multikast varastatud. Igastahes, nii palju kui ma mäletan, rääkis see muinasjutt ühest jänesest, kes kukkus millegi päerast kaktuse otsa. Seejärel läks ta arsti juurde, et neid välja tõmmata. Kahjuks pole see paberkandjal säilinud, seega minu ümberjutustus pole just kuigi meeliülendav.

Järgmised minu mälestustustesse sulanud pildid on jõululuuletustest. Ma arvan, et see võis jääda vahemikku 2. - 4. klass. Ma kirjutasin mõned ühe- või kahesalmilised jõululuuletused ja köitsin paberid lõngatükiga kokku. Need peaksid tegelikult olema kusagil veel olemas.

Järgmised mälestused jäävad 5. – 7. klassi. Oli segane ajastu. Kuulasin palju läbu- ja ropplaule. Sealt sain ka inspiratsiooni. Oleks vale, kui ma seda perioodi ei tunnistaks, sest siiski on sellel suur tähtsus, kuid siiski ei soovi ma seda väga mäletada.

Siis aga, 9. klassis, astusin ma ju bändi. Ei läinud kaua aega, kui hakkasid tulema esimesed lüürilised katsetused. Olin päris palju kirjutanud laulusõnu, peamiselt inglise keeles, kui hakkasin kirjutama ka luuletusi – algul inglise keeles, pärastpoole eesti keeles – ning mu esimene tõsisem eesti keelse katsetuse kirjutamine võttis aega kuskil 9 kuud. Muidugi kirjutasin ma luuletusi selle 9 kuu sees veel ka. Aga just 9 kuud võttis aega “Põrgu”. "Põrgu" on 69 salmiline poeem, mis räägib ühe mehe hingerännakutest. Pärast seda hakkasin veel tihemini ja rohkem kirjutama. Oli isegi üks periood, kus ma võtsin eesmärgiks nädalas vähemalt 5 luuletust kirjutada. Üldjuhul ka kirjutasin. See oli mu kõige viljakandvam periood. Praegusel hetkel ma enam nii tihti ja palju ei kirjuta. Võib-olla just sellepärast, et aastatega kuhjunud tunded said kõik paberile pandud.

Praeguseks hetkeks on mul umbkaudu 130-140 luuletust ja 3 poeemi ning muidugi novelli, romaani, näidendi ja filmistsenaariumi algatusi, mis on vägagi poolikuks jäänud.

Selline on olnud minu teekond kirjandusse.

VII päev

On pühapäev. Homme jälle kooli.
Eilses bändiproovis siiski ei saanud lugu valmis.
Vaatasin just ühte vana videot, ühest Nyggeni proovist. See tuletas vanu aeg meelde. Pani mõtlema, et kuhu küll need ajad jäid. Kuna nad lõppesid? Miks?
Vanadest aegadest nii palju, et tollal kestsid bändiproovid pea hommikust õhtuni. Nädalavahetuseti olid kõik ajad täis. Ja siis sai ikka igasugustes proovides istutud. Alati oli proovikas nii bändirahvast kui nende sõpru-tuttavaid. Alati sai jämmida. Kiirnuudlid ja pilku oli põhiline. Vahel ka laudur. Valetasin - päris tihti oli laudur. Kuna Jussil olid vallavõtmed olemas, siis saime jääda hiliste õhtutundideni. Alati oli inimestel aega. Nüüd aga pole enam midagi. Kõik on igal pool laiali. Kes koolides, kes tööl. Proovid on nii nagu on - kolm tundi teed ära, kedagi pole enne, kedagi ei tule pärast. Jube.
Neid inimesi ei kohtagi enam peaaegu üldse.
Käib vist täiskasvanuks saamise juurde.
Kurb...

http://www.youtube.com/watch?v=nrcI6gNo5XQ

VI päev: Vol. 2 - Teekond muusikas ja muud.

Pärast seda segast unenäo juttu tundsin, et oleks vale, kirjutada tollele postitusele lõppu muusikaelust.
Igatahes jätkan sealt, kus mu jutt poolikuks jäi. Oli esinemisi ja proove. Kuid muidugi ei saa mainimata jätta esimest laulu, milles kasutasime minu kirjutatud sõnu. "Lost in the Darkness". Aga minnes edasi tähtsamaga, siis pakuti mulle kohta ühes uues bändis, mille algseteks liikmeteks olid Kertu - vokaal, klahvpillid, Eveli - kitarr, Märt - trummid ja mina - bass. Proovisime seda punti käima saada, kuid väga ei õnnestunud. Veidi üle aasta proovisime seda bändi käima lükata... Kõige kaugemale jõudsimegi algkoosseisuga, kirjutades valmis ühe laulu. Hiljem vahetusid laulja ja kitarrist ning klahvpillimängija. Kitarriste on kokku olnud 4, kui mitte arvestada mind, kui ma vahepeal ise seda kohustust täitsin. Lauljaid 2 (+ 1, kes algul oli vaimustuses, kuid kohale ei jõudnudki). Klahvipillimängijaid 2. Ja ainukesed püsivad liikmed on olnud Märt ja mina. Enamik sellest rohkem kui aastapikkusest perioodist läks jämmimise peale. Niisiis eile õhtul mõtlesime, et kaua me seda asja edasi venitame ja otsustasime, et lükkame selle projekti sahtlisse, määramata ajaks. Nii minust saigi jälle ühebändimees.
Hea seegi, et vähemalt on Ballscratch hoogu juurde saanud. Vahepeal oli tunne, et ka see bänd on kustumas, kuid siiski on leek taas, hõõguvatest sütest, tõusnud.
Muidugi ei saa ma ka mainimata jätta eilset õhtut, mis oli lahe. Alina pool oli väike istumine. Mõnus chill üle pika aja.
Niisiis täna jälle Ballscratchiga proov, ehk saab ka uue loo enam-vähem lõpuni valmis. Praeguseks aga kõik.

VI päev

Kõige alustuseks pean ütlema, et nägin täna öösel kõige imelikumat und ja pean sellest kindlasti siia kirjutama, et see unustuste hõlma ei kaoks. Igastahes alustaksin sellest, et tegevus toimub Tartu Kivilinna Gümnaasiumi ühes eesti keele klassis - 12b koduklassis. Nagu paljude unenägudega, on ka selle sisu täiesti segane ja seosetu. Täpset algushetke ma ei oska välja tuua, aga igatahes olin ma millegipärast oma Playstation 1 kooli kaasa võtnud. Ja kellegil oli Twilighti(ma ei tea, mis osa ja ega vahet polegi) plaat kaasas. Ja ma olin ka suure LCD teleri kaasa võtnud - 42 - 50 tollise - mille päritolu ma seletada ei oska. Niisiis proovisime osade klassikaaslatega seda telerit üles riputada - klassiruumi laes olevate lampide jaoks mõeldud metallkonstruktsioonide külge -, vahel hakkas see jälle alla vajuma ja jube jama oli sellega. Twilight sai aga Playstationi pealt käima pandud. Huvitav. Igastahes rääkides selle vastuolulisustest, siis esiteks on meil klassis olemas arvuti ja suur LCD teler, mis oli ka tollel hetkel seal - mäletan täpselt -, aga seda me ei kasutanud; teiseks PS1 ei mängi üldse mitte mingil viisil videosid, ei CD'lt ega DVD'lt ja minu oma ei tööta enam niikuinii; ja kolmandaks me riputasime selle teleri nende metallkonstruktsioonide külge roosa, peaaegu et läbipaistva, siid - paelega/lindiga/salliga.
Kõige suurem ootamatus juhtus aga unenäo lõpu poole. Klassijuhataja suitsetas klassis. Seesama klassijuhataja, kes on kümne küünega vastu igasugusele alkoholile ja tubakale, muudest mõnuainetest rääkimata. Sellist unenägu lihtsalt ei oska oodata.

V päev

Mõtlesin siin praegu, et räägin natuke oma muusikalisest taustast. Tahes-tahtmata kui toimub midagi mu muusikalises elus, siis lähevad mõtted algusaegadele. Niisiis täna jäin jälle ühebändimeheks...
Mu tee muusikani algas, kui olin veel väga-väga väike. Mul oli üks väike lastekitarr, mis oli olnud kunagi mu isa oma ja sellega sai plõnnitud ikka päris palju. Võiks öelda, et sealt tuli alge. Vahepeal muidugi ei mõelnud ma üldse muusika tegemise peale, kuid kui olin - ma arvan - vist 8. klassis, siis hakkasin mõtlema kitarrimängu peale. Seda arvatavasti sellepärast, et mu naaber ja üks kauaaegsemaid sõpru, Kristjan, oli bändis ja mu sugulane Rait tegi oma bändi - noh, ja kuidas minagi siis halvem sain olla. Täpselt ma ei mäleta kuna see oli, aga mäletan, et lumi oli maas, kui sain esimese elektrika. See oli Anttilast tellitud Williamsi kidra. Tookord ma muidugi veel selest midagi, ei teadnud, aga lõpuks tuli välja, et just mitte kõige mugavam kitarr. Sellegi poolest on ta siiamaani mulle truuks jäänud ja olles teda ikka päris mitu korda laiali lammutanud, töötab ta siiamaani, enam-vähem hästi. Niisiis hakkasin õppima kitarri, omal käel, saades alustuseks mõned juhised Kristjanilt. Ta ise mängis tegelikult bändis trumme ja oli varem bassi mänginud ning tollel hetkel õppis muusikakoolis klassikalist kitarri. Igastahes nii ma arenesin aegamööda ja ühel õhtul läksin täiesti juhuslikult Kristjaniga ta uue-vana bändi proovi kaasa. Uue-vana sellepärast, et bassimees hakkas lauljaks ja eelmine laulja oli välja visatud ja bändile uus nimi pandud - Ballscratch. See päev kui ma kaasa läksin oli Cliff Burtoni, Metallica kunagise bassisti, surma-aastapäev. 27. september. Tookord oli sinna proovi kutsutud ka üks nende bändi tuttav,Sander , kes pidi proovima bassimängu. Ta tuli veidi hiljem ja kuna mul oli ka kitarrimängu oskus olemas, siis ma proovisin ka bassi mängida enne ta tulekut. Tookord ma võtsin esimest korda bassi kätte, varem olin vaid kitarri praktiseerinud. Pärast kuulati ka Sander üle, kuid täiesti kogemata pakuti koht hoopis mulle.
Esinemistest ma pole tõesti kõiki meelde jätnud, kuid esimene jääb vist küll igaveseks meelde. See oli Nõo Põhikoolis üritusel Playback ja bändid esinesid peaaegu, et kõige lõpus. Enne meid esinesid veel Nõo bändid Suunatuli ja A Perfect Life ( hiljem Godfuck ja Demonic) ning viimasena olime meie. Mängisime kahte lugu, mis meil oli - "Zombie Chicken" ja "Room 1408". Kõik läks enamvähem korda. Pärast seda on esinetud veel näitek Viljandis, Aakres, Pikknurmes, Pärnus ja muidugi peamiselt Tartus ja Nõos. Põhiüritustest võiks ära nimetada muidugi Nõo Kevadrocki, Lost in Woodsi ja Rock & Arti.
Kõige esimene lindistus sai küll tehtud Sveni(A Perfect Life'i, hiljem Godfuck, kitarrist) läpakaga. Õiged esimesed demo-lindistused sai tehtud tollases JKM'i proovikas. Lugudeks olid "Everybody Else" ja "Ballscratch". Kvaliteet oli jube aga ikkagi oma lindistused.
Mingi hetk sai ka kaasa löödud ansamblis Nyggen, mille muusikaline suund kaldus rohkem klassikalisema rocki poole, kuid see bänd kustus lihtsalt ära üks hetk ja sai ka tehtud folk-metal bändi, mille nimeks sai küll algul Ohvrikivi, kuid saades teada,et see nimi on juba kunagi Eesti muusikas olnud, jäime nimetuks. Selle nö Ohvrikiviga oli meil ka üks esinemine. See projekt aga jäi samuti pooleli ajanappuse tõttu. Vahepeal sai Ballscratch'iga lindistatud veel demosid meie oma proovikas aga vahepealse kohta pole vaat, et midagi öelda. Tavaline bändielu - proove ja esinemisi.
Hetkel jääb jutt katki. Homme läheb edasi. Tundub kui räägiksin iseendaga, sest nagunii pole kedagi seda blogi lugemas.

IV päev

Juba hommikul tundsin, et tuju kisub täna kehvaks. Nii ongi nüüd juhtunud. Homseks on õppida igasugu töödeks ja kirjandianalüüs on ka vaja veel teha. Mõttetu.
Niisiis ma siin vingun koguaeg, et kool sakib. Pole vahet.

Igastahes, "Keisri hullust" on veel 50 lk lugeda. Täna saab ühele poole sellega. Jube hea romaan. Selliseid võiks veel olla. Mõtlesin täna kohustusliku kirjanduse peale, et praeguses kohustuslikus korras ma loen neid teoseid pigem selleks, et tööd ära vastata, mitte aga enda jaoks. Kahju. Loodetavasti leian kunagi aega, et ka enda jaoks lugema hakata.

Rääkides päris maailmast, siis tunnen väga tihti, et peaks rohkem ajaga kaasas käima või lihtsalt end uudistega kurssi viima. Kuid samas tahaks ajas tagasi minna, sest mida rohkem ma maailma tundma õpin, seda rohkem ma näen, kuidas inimesed ei suuda vaadata oma väiksest kastist välja poole. Nad ei kuule. Nad ei näe. Nad ei tunneta. Võib-olla on viga hoopis minus, et ma ei oska nende kasti sisse vaadata. Äkki nende kastil on lihtsalt liiga tugev lukk, et seda katki lüüa ja seetõttu nad ei pääse välja. Enamjaolt mulle tundub, et paljud inimesed on lõksus, ahelais, ja nad ise ei tea seda. Sellepärast nad ei proovigi välja murda. Olgu saatus neile armuline...

III päev

Teispool
elu teispoolsust
sünnin ellu,
et lõpuks sündida surma.

Otsustasin alustada tänast postitust luuletusega. Seadkem oma mõtted sündi ja surma. Väga tihti küsitakse, kas on olemas elu pärast surma. Taevas ja Põrgu? Valhalla? Uuestisünd ja Nirvaana? Tühjus? Kes oleks õige ütlema, milline neist variantidest päriselt on või äkki hoopis midagi muud.
Võibolla on keegi juba mõelnud, miks ma sellel teemal arutan? Vastus: miks mitte. Olgem ausad, surm ja sünd on täiesti tavalised eluprotsessid. Elu algus ja elu lõpp.
Tänase päeva juurde tulles oli kindlasti tähtsündmus Alinaga kooli lõpuraamatu tarvis kõige-kõigemate kokku arvestamine, mis enamjaolt toimus bioloogia tunni ajal. Vähemalt ühte asja tunnis kuulsin. Asbesti leidub vana eterniidi sees! Ärge mängige eterniidiga, kui soovite surra vanadusse!
Täna pole väga rohkem jututuju, nii et selleks korraks kõik. 

II päev

Alustaksin sellest, et olen üle elanud järjekordse päeva. Elagu! Teisipäev on ülejäänud koolipäevadest kahe tunni võrra pikem, mis on ikka päris-päris väsitav. Kool nagu kool ikka.
Kuid kool pole see, millest ma siin rääkida tahaks. Kool on rohkem koht, kus veedan oma päeva ja saan sõpradega kokku. Niisiis pigem ma nimataks seda kohaks, kus on vahel päris tore chillida ja mitte mõelda koolitundide vaimuvärskust lämmatavatele mõjule.
Euro sakib... siiski... ikka veel... kellel seda vaja oli? Sitt.
Miks ma kõigest sellest mõttetusest räägin? Üleval pool olev tekst ei oma mitte mingit tähtsust. See on lihtsalt selleks seal, et midagi oleks kirjutatud. Tegelikult on tähtsad asjad hoopis mujal. Kaugemal kui kõige kaugem paik universumis ja lähemal kui me ise.
Niisiis oli mul toanurgas kunagi üks ämblik ennast elama sättinud. Just selles nurgas, mis mu voodi kohal asub. Ma ikka vahetevahel jälgisin seda ämbliku, kuid ühel päeval oli ta kadunud. Ju siis oli ta nädalavahetusel, kui ma ise Tartust ära olin, tolmuimejasse tõmmatud. Nojah... mis seal ikka. Aga sellegi poolest, et ta oli ju lihtsalt üks ämblik, ma mõtlen vahest ta peale. Imelik. Elu on imelik. Ootamatu.
Ma ei süüdista teid, kes te olete või ei ole olemas, kui te mind ei mõista. Keegi ei peagi mõistma. Kas mõistmine üldse eksisteerib või on olemas vaid teadmine?
Hea küll. Selleks korraks aitab.

I päev

See olgu siis stardipauguks mu blogile. Siin võib kohata minu loomingut ning elusündmusi ja -jutte ja muidu juhtumisi. Ei tea, kas sellest ka midagi välja tuleb. Eks näis:D

Igastahes rääkides tänasest päevast, siis sellest ei ole peaaegu, et midagi huvitavat välja tuua. Nõme kool nagu ikka.
Üritan siis taaskord kirjutada romaani vms. Eks vaatab, võibolla tuleb novell. Siiamaani pole aga nendest peale hakkamistest midagi välja tulnud. Ehk seekord on rohkem viitsimist ja aega.
Seda kõike siia kirjutades tekivad mul peas igasugused küsimused: "Miks ma seda blogi pidama hakkasin? Kas keegi üldse loeb seda kunagi? Kas see üldse omab tähtsust?"
Hakkasin siia kirjutama vist soovist endast kõik välja kirjutada. Kõik ju teevad seda tänapäeval, miks mitte mina. Kes mind vähegi paremini tunneb, saab aru, et eelmine lause oli sarkastilises võtmes. Vahel tundub, et lähen liigagi selle tänapäeva "halli massiga" kaasa.
Kes aga mind üldse ei tea, siis ma olen üks suhteliselt tavaline inimeseloom. Tulevikuks mul kindlaid plaane veel pole, peale selle, et üritan võimalikult hästi lõpetada sellel aastal gümnaasiumi ja järgmise aasta vabaks võtta. Mida edasi õpin, seda veel kindlalt ei tea. Ülikooli ma esialgu kindlasti ei lähe. Olen mõelnud minna kutsekasse õppima kokandust või isegi turismi korraldust. Eks näeb, mida elu ette toob. Suvel, pärast kooli lõppu, kavatsen mõneks ajaks minna elama maakodusse Neerutis. Saab kõigest puhkust. Eriti linnakärast ja -õhust. Tahaks saada looduse rüppe. Olen väsinud juba sellest sumbunud õhust ja mitte kunagi algavast vaikusest.
See on siis minu "uue elu" esimene päev.