Juba hommikul tundsin, et tuju kisub täna kehvaks. Nii ongi nüüd juhtunud. Homseks on õppida igasugu töödeks ja kirjandianalüüs on ka vaja veel teha. Mõttetu.
Niisiis ma siin vingun koguaeg, et kool sakib. Pole vahet.
Igastahes, "Keisri hullust" on veel 50 lk lugeda. Täna saab ühele poole sellega. Jube hea romaan. Selliseid võiks veel olla. Mõtlesin täna kohustusliku kirjanduse peale, et praeguses kohustuslikus korras ma loen neid teoseid pigem selleks, et tööd ära vastata, mitte aga enda jaoks. Kahju. Loodetavasti leian kunagi aega, et ka enda jaoks lugema hakata.
Rääkides päris maailmast, siis tunnen väga tihti, et peaks rohkem ajaga kaasas käima või lihtsalt end uudistega kurssi viima. Kuid samas tahaks ajas tagasi minna, sest mida rohkem ma maailma tundma õpin, seda rohkem ma näen, kuidas inimesed ei suuda vaadata oma väiksest kastist välja poole. Nad ei kuule. Nad ei näe. Nad ei tunneta. Võib-olla on viga hoopis minus, et ma ei oska nende kasti sisse vaadata. Äkki nende kastil on lihtsalt liiga tugev lukk, et seda katki lüüa ja seetõttu nad ei pääse välja. Enamjaolt mulle tundub, et paljud inimesed on lõksus, ahelais, ja nad ise ei tea seda. Sellepärast nad ei proovigi välja murda. Olgu saatus neile armuline...
No comments:
Post a Comment