VII päev

On pühapäev. Homme jälle kooli.
Eilses bändiproovis siiski ei saanud lugu valmis.
Vaatasin just ühte vana videot, ühest Nyggeni proovist. See tuletas vanu aeg meelde. Pani mõtlema, et kuhu küll need ajad jäid. Kuna nad lõppesid? Miks?
Vanadest aegadest nii palju, et tollal kestsid bändiproovid pea hommikust õhtuni. Nädalavahetuseti olid kõik ajad täis. Ja siis sai ikka igasugustes proovides istutud. Alati oli proovikas nii bändirahvast kui nende sõpru-tuttavaid. Alati sai jämmida. Kiirnuudlid ja pilku oli põhiline. Vahel ka laudur. Valetasin - päris tihti oli laudur. Kuna Jussil olid vallavõtmed olemas, siis saime jääda hiliste õhtutundideni. Alati oli inimestel aega. Nüüd aga pole enam midagi. Kõik on igal pool laiali. Kes koolides, kes tööl. Proovid on nii nagu on - kolm tundi teed ära, kedagi pole enne, kedagi ei tule pärast. Jube.
Neid inimesi ei kohtagi enam peaaegu üldse.
Käib vist täiskasvanuks saamise juurde.
Kurb...

http://www.youtube.com/watch?v=nrcI6gNo5XQ

VI päev: Vol. 2 - Teekond muusikas ja muud.

Pärast seda segast unenäo juttu tundsin, et oleks vale, kirjutada tollele postitusele lõppu muusikaelust.
Igatahes jätkan sealt, kus mu jutt poolikuks jäi. Oli esinemisi ja proove. Kuid muidugi ei saa mainimata jätta esimest laulu, milles kasutasime minu kirjutatud sõnu. "Lost in the Darkness". Aga minnes edasi tähtsamaga, siis pakuti mulle kohta ühes uues bändis, mille algseteks liikmeteks olid Kertu - vokaal, klahvpillid, Eveli - kitarr, Märt - trummid ja mina - bass. Proovisime seda punti käima saada, kuid väga ei õnnestunud. Veidi üle aasta proovisime seda bändi käima lükata... Kõige kaugemale jõudsimegi algkoosseisuga, kirjutades valmis ühe laulu. Hiljem vahetusid laulja ja kitarrist ning klahvpillimängija. Kitarriste on kokku olnud 4, kui mitte arvestada mind, kui ma vahepeal ise seda kohustust täitsin. Lauljaid 2 (+ 1, kes algul oli vaimustuses, kuid kohale ei jõudnudki). Klahvipillimängijaid 2. Ja ainukesed püsivad liikmed on olnud Märt ja mina. Enamik sellest rohkem kui aastapikkusest perioodist läks jämmimise peale. Niisiis eile õhtul mõtlesime, et kaua me seda asja edasi venitame ja otsustasime, et lükkame selle projekti sahtlisse, määramata ajaks. Nii minust saigi jälle ühebändimees.
Hea seegi, et vähemalt on Ballscratch hoogu juurde saanud. Vahepeal oli tunne, et ka see bänd on kustumas, kuid siiski on leek taas, hõõguvatest sütest, tõusnud.
Muidugi ei saa ma ka mainimata jätta eilset õhtut, mis oli lahe. Alina pool oli väike istumine. Mõnus chill üle pika aja.
Niisiis täna jälle Ballscratchiga proov, ehk saab ka uue loo enam-vähem lõpuni valmis. Praeguseks aga kõik.

VI päev

Kõige alustuseks pean ütlema, et nägin täna öösel kõige imelikumat und ja pean sellest kindlasti siia kirjutama, et see unustuste hõlma ei kaoks. Igastahes alustaksin sellest, et tegevus toimub Tartu Kivilinna Gümnaasiumi ühes eesti keele klassis - 12b koduklassis. Nagu paljude unenägudega, on ka selle sisu täiesti segane ja seosetu. Täpset algushetke ma ei oska välja tuua, aga igatahes olin ma millegipärast oma Playstation 1 kooli kaasa võtnud. Ja kellegil oli Twilighti(ma ei tea, mis osa ja ega vahet polegi) plaat kaasas. Ja ma olin ka suure LCD teleri kaasa võtnud - 42 - 50 tollise - mille päritolu ma seletada ei oska. Niisiis proovisime osade klassikaaslatega seda telerit üles riputada - klassiruumi laes olevate lampide jaoks mõeldud metallkonstruktsioonide külge -, vahel hakkas see jälle alla vajuma ja jube jama oli sellega. Twilight sai aga Playstationi pealt käima pandud. Huvitav. Igastahes rääkides selle vastuolulisustest, siis esiteks on meil klassis olemas arvuti ja suur LCD teler, mis oli ka tollel hetkel seal - mäletan täpselt -, aga seda me ei kasutanud; teiseks PS1 ei mängi üldse mitte mingil viisil videosid, ei CD'lt ega DVD'lt ja minu oma ei tööta enam niikuinii; ja kolmandaks me riputasime selle teleri nende metallkonstruktsioonide külge roosa, peaaegu et läbipaistva, siid - paelega/lindiga/salliga.
Kõige suurem ootamatus juhtus aga unenäo lõpu poole. Klassijuhataja suitsetas klassis. Seesama klassijuhataja, kes on kümne küünega vastu igasugusele alkoholile ja tubakale, muudest mõnuainetest rääkimata. Sellist unenägu lihtsalt ei oska oodata.

V päev

Mõtlesin siin praegu, et räägin natuke oma muusikalisest taustast. Tahes-tahtmata kui toimub midagi mu muusikalises elus, siis lähevad mõtted algusaegadele. Niisiis täna jäin jälle ühebändimeheks...
Mu tee muusikani algas, kui olin veel väga-väga väike. Mul oli üks väike lastekitarr, mis oli olnud kunagi mu isa oma ja sellega sai plõnnitud ikka päris palju. Võiks öelda, et sealt tuli alge. Vahepeal muidugi ei mõelnud ma üldse muusika tegemise peale, kuid kui olin - ma arvan - vist 8. klassis, siis hakkasin mõtlema kitarrimängu peale. Seda arvatavasti sellepärast, et mu naaber ja üks kauaaegsemaid sõpru, Kristjan, oli bändis ja mu sugulane Rait tegi oma bändi - noh, ja kuidas minagi siis halvem sain olla. Täpselt ma ei mäleta kuna see oli, aga mäletan, et lumi oli maas, kui sain esimese elektrika. See oli Anttilast tellitud Williamsi kidra. Tookord ma muidugi veel selest midagi, ei teadnud, aga lõpuks tuli välja, et just mitte kõige mugavam kitarr. Sellegi poolest on ta siiamaani mulle truuks jäänud ja olles teda ikka päris mitu korda laiali lammutanud, töötab ta siiamaani, enam-vähem hästi. Niisiis hakkasin õppima kitarri, omal käel, saades alustuseks mõned juhised Kristjanilt. Ta ise mängis tegelikult bändis trumme ja oli varem bassi mänginud ning tollel hetkel õppis muusikakoolis klassikalist kitarri. Igastahes nii ma arenesin aegamööda ja ühel õhtul läksin täiesti juhuslikult Kristjaniga ta uue-vana bändi proovi kaasa. Uue-vana sellepärast, et bassimees hakkas lauljaks ja eelmine laulja oli välja visatud ja bändile uus nimi pandud - Ballscratch. See päev kui ma kaasa läksin oli Cliff Burtoni, Metallica kunagise bassisti, surma-aastapäev. 27. september. Tookord oli sinna proovi kutsutud ka üks nende bändi tuttav,Sander , kes pidi proovima bassimängu. Ta tuli veidi hiljem ja kuna mul oli ka kitarrimängu oskus olemas, siis ma proovisin ka bassi mängida enne ta tulekut. Tookord ma võtsin esimest korda bassi kätte, varem olin vaid kitarri praktiseerinud. Pärast kuulati ka Sander üle, kuid täiesti kogemata pakuti koht hoopis mulle.
Esinemistest ma pole tõesti kõiki meelde jätnud, kuid esimene jääb vist küll igaveseks meelde. See oli Nõo Põhikoolis üritusel Playback ja bändid esinesid peaaegu, et kõige lõpus. Enne meid esinesid veel Nõo bändid Suunatuli ja A Perfect Life ( hiljem Godfuck ja Demonic) ning viimasena olime meie. Mängisime kahte lugu, mis meil oli - "Zombie Chicken" ja "Room 1408". Kõik läks enamvähem korda. Pärast seda on esinetud veel näitek Viljandis, Aakres, Pikknurmes, Pärnus ja muidugi peamiselt Tartus ja Nõos. Põhiüritustest võiks ära nimetada muidugi Nõo Kevadrocki, Lost in Woodsi ja Rock & Arti.
Kõige esimene lindistus sai küll tehtud Sveni(A Perfect Life'i, hiljem Godfuck, kitarrist) läpakaga. Õiged esimesed demo-lindistused sai tehtud tollases JKM'i proovikas. Lugudeks olid "Everybody Else" ja "Ballscratch". Kvaliteet oli jube aga ikkagi oma lindistused.
Mingi hetk sai ka kaasa löödud ansamblis Nyggen, mille muusikaline suund kaldus rohkem klassikalisema rocki poole, kuid see bänd kustus lihtsalt ära üks hetk ja sai ka tehtud folk-metal bändi, mille nimeks sai küll algul Ohvrikivi, kuid saades teada,et see nimi on juba kunagi Eesti muusikas olnud, jäime nimetuks. Selle nö Ohvrikiviga oli meil ka üks esinemine. See projekt aga jäi samuti pooleli ajanappuse tõttu. Vahepeal sai Ballscratch'iga lindistatud veel demosid meie oma proovikas aga vahepealse kohta pole vaat, et midagi öelda. Tavaline bändielu - proove ja esinemisi.
Hetkel jääb jutt katki. Homme läheb edasi. Tundub kui räägiksin iseendaga, sest nagunii pole kedagi seda blogi lugemas.

IV päev

Juba hommikul tundsin, et tuju kisub täna kehvaks. Nii ongi nüüd juhtunud. Homseks on õppida igasugu töödeks ja kirjandianalüüs on ka vaja veel teha. Mõttetu.
Niisiis ma siin vingun koguaeg, et kool sakib. Pole vahet.

Igastahes, "Keisri hullust" on veel 50 lk lugeda. Täna saab ühele poole sellega. Jube hea romaan. Selliseid võiks veel olla. Mõtlesin täna kohustusliku kirjanduse peale, et praeguses kohustuslikus korras ma loen neid teoseid pigem selleks, et tööd ära vastata, mitte aga enda jaoks. Kahju. Loodetavasti leian kunagi aega, et ka enda jaoks lugema hakata.

Rääkides päris maailmast, siis tunnen väga tihti, et peaks rohkem ajaga kaasas käima või lihtsalt end uudistega kurssi viima. Kuid samas tahaks ajas tagasi minna, sest mida rohkem ma maailma tundma õpin, seda rohkem ma näen, kuidas inimesed ei suuda vaadata oma väiksest kastist välja poole. Nad ei kuule. Nad ei näe. Nad ei tunneta. Võib-olla on viga hoopis minus, et ma ei oska nende kasti sisse vaadata. Äkki nende kastil on lihtsalt liiga tugev lukk, et seda katki lüüa ja seetõttu nad ei pääse välja. Enamjaolt mulle tundub, et paljud inimesed on lõksus, ahelais, ja nad ise ei tea seda. Sellepärast nad ei proovigi välja murda. Olgu saatus neile armuline...

III päev

Teispool
elu teispoolsust
sünnin ellu,
et lõpuks sündida surma.

Otsustasin alustada tänast postitust luuletusega. Seadkem oma mõtted sündi ja surma. Väga tihti küsitakse, kas on olemas elu pärast surma. Taevas ja Põrgu? Valhalla? Uuestisünd ja Nirvaana? Tühjus? Kes oleks õige ütlema, milline neist variantidest päriselt on või äkki hoopis midagi muud.
Võibolla on keegi juba mõelnud, miks ma sellel teemal arutan? Vastus: miks mitte. Olgem ausad, surm ja sünd on täiesti tavalised eluprotsessid. Elu algus ja elu lõpp.
Tänase päeva juurde tulles oli kindlasti tähtsündmus Alinaga kooli lõpuraamatu tarvis kõige-kõigemate kokku arvestamine, mis enamjaolt toimus bioloogia tunni ajal. Vähemalt ühte asja tunnis kuulsin. Asbesti leidub vana eterniidi sees! Ärge mängige eterniidiga, kui soovite surra vanadusse!
Täna pole väga rohkem jututuju, nii et selleks korraks kõik. 

II päev

Alustaksin sellest, et olen üle elanud järjekordse päeva. Elagu! Teisipäev on ülejäänud koolipäevadest kahe tunni võrra pikem, mis on ikka päris-päris väsitav. Kool nagu kool ikka.
Kuid kool pole see, millest ma siin rääkida tahaks. Kool on rohkem koht, kus veedan oma päeva ja saan sõpradega kokku. Niisiis pigem ma nimataks seda kohaks, kus on vahel päris tore chillida ja mitte mõelda koolitundide vaimuvärskust lämmatavatele mõjule.
Euro sakib... siiski... ikka veel... kellel seda vaja oli? Sitt.
Miks ma kõigest sellest mõttetusest räägin? Üleval pool olev tekst ei oma mitte mingit tähtsust. See on lihtsalt selleks seal, et midagi oleks kirjutatud. Tegelikult on tähtsad asjad hoopis mujal. Kaugemal kui kõige kaugem paik universumis ja lähemal kui me ise.
Niisiis oli mul toanurgas kunagi üks ämblik ennast elama sättinud. Just selles nurgas, mis mu voodi kohal asub. Ma ikka vahetevahel jälgisin seda ämbliku, kuid ühel päeval oli ta kadunud. Ju siis oli ta nädalavahetusel, kui ma ise Tartust ära olin, tolmuimejasse tõmmatud. Nojah... mis seal ikka. Aga sellegi poolest, et ta oli ju lihtsalt üks ämblik, ma mõtlen vahest ta peale. Imelik. Elu on imelik. Ootamatu.
Ma ei süüdista teid, kes te olete või ei ole olemas, kui te mind ei mõista. Keegi ei peagi mõistma. Kas mõistmine üldse eksisteerib või on olemas vaid teadmine?
Hea küll. Selleks korraks aitab.

I päev

See olgu siis stardipauguks mu blogile. Siin võib kohata minu loomingut ning elusündmusi ja -jutte ja muidu juhtumisi. Ei tea, kas sellest ka midagi välja tuleb. Eks näis:D

Igastahes rääkides tänasest päevast, siis sellest ei ole peaaegu, et midagi huvitavat välja tuua. Nõme kool nagu ikka.
Üritan siis taaskord kirjutada romaani vms. Eks vaatab, võibolla tuleb novell. Siiamaani pole aga nendest peale hakkamistest midagi välja tulnud. Ehk seekord on rohkem viitsimist ja aega.
Seda kõike siia kirjutades tekivad mul peas igasugused küsimused: "Miks ma seda blogi pidama hakkasin? Kas keegi üldse loeb seda kunagi? Kas see üldse omab tähtsust?"
Hakkasin siia kirjutama vist soovist endast kõik välja kirjutada. Kõik ju teevad seda tänapäeval, miks mitte mina. Kes mind vähegi paremini tunneb, saab aru, et eelmine lause oli sarkastilises võtmes. Vahel tundub, et lähen liigagi selle tänapäeva "halli massiga" kaasa.
Kes aga mind üldse ei tea, siis ma olen üks suhteliselt tavaline inimeseloom. Tulevikuks mul kindlaid plaane veel pole, peale selle, et üritan võimalikult hästi lõpetada sellel aastal gümnaasiumi ja järgmise aasta vabaks võtta. Mida edasi õpin, seda veel kindlalt ei tea. Ülikooli ma esialgu kindlasti ei lähe. Olen mõelnud minna kutsekasse õppima kokandust või isegi turismi korraldust. Eks näeb, mida elu ette toob. Suvel, pärast kooli lõppu, kavatsen mõneks ajaks minna elama maakodusse Neerutis. Saab kõigest puhkust. Eriti linnakärast ja -õhust. Tahaks saada looduse rüppe. Olen väsinud juba sellest sumbunud õhust ja mitte kunagi algavast vaikusest.
See on siis minu "uue elu" esimene päev.