Alustaksin sellest, et olen üle elanud järjekordse päeva. Elagu! Teisipäev on ülejäänud koolipäevadest kahe tunni võrra pikem, mis on ikka päris-päris väsitav. Kool nagu kool ikka.
Kuid kool pole see, millest ma siin rääkida tahaks. Kool on rohkem koht, kus veedan oma päeva ja saan sõpradega kokku. Niisiis pigem ma nimataks seda kohaks, kus on vahel päris tore chillida ja mitte mõelda koolitundide vaimuvärskust lämmatavatele mõjule.
Euro sakib... siiski... ikka veel... kellel seda vaja oli? Sitt.
Miks ma kõigest sellest mõttetusest räägin? Üleval pool olev tekst ei oma mitte mingit tähtsust. See on lihtsalt selleks seal, et midagi oleks kirjutatud. Tegelikult on tähtsad asjad hoopis mujal. Kaugemal kui kõige kaugem paik universumis ja lähemal kui me ise.
Niisiis oli mul toanurgas kunagi üks ämblik ennast elama sättinud. Just selles nurgas, mis mu voodi kohal asub. Ma ikka vahetevahel jälgisin seda ämbliku, kuid ühel päeval oli ta kadunud. Ju siis oli ta nädalavahetusel, kui ma ise Tartust ära olin, tolmuimejasse tõmmatud. Nojah... mis seal ikka. Aga sellegi poolest, et ta oli ju lihtsalt üks ämblik, ma mõtlen vahest ta peale. Imelik. Elu on imelik. Ootamatu.
Ma ei süüdista teid, kes te olete või ei ole olemas, kui te mind ei mõista. Keegi ei peagi mõistma. Kas mõistmine üldse eksisteerib või on olemas vaid teadmine?
Hea küll. Selleks korraks aitab.
No comments:
Post a Comment