Mõtlesin siin praegu, et räägin natuke oma muusikalisest taustast. Tahes-tahtmata kui toimub midagi mu muusikalises elus, siis lähevad mõtted algusaegadele. Niisiis täna jäin jälle ühebändimeheks...
Mu tee muusikani algas, kui olin veel väga-väga väike. Mul oli üks väike lastekitarr, mis oli olnud kunagi mu isa oma ja sellega sai plõnnitud ikka päris palju. Võiks öelda, et sealt tuli alge. Vahepeal muidugi ei mõelnud ma üldse muusika tegemise peale, kuid kui olin - ma arvan - vist 8. klassis, siis hakkasin mõtlema kitarrimängu peale. Seda arvatavasti sellepärast, et mu naaber ja üks kauaaegsemaid sõpru, Kristjan, oli bändis ja mu sugulane Rait tegi oma bändi - noh, ja kuidas minagi siis halvem sain olla. Täpselt ma ei mäleta kuna see oli, aga mäletan, et lumi oli maas, kui sain esimese elektrika. See oli Anttilast tellitud Williamsi kidra. Tookord ma muidugi veel selest midagi, ei teadnud, aga lõpuks tuli välja, et just mitte kõige mugavam kitarr. Sellegi poolest on ta siiamaani mulle truuks jäänud ja olles teda ikka päris mitu korda laiali lammutanud, töötab ta siiamaani, enam-vähem hästi. Niisiis hakkasin õppima kitarri, omal käel, saades alustuseks mõned juhised Kristjanilt. Ta ise mängis tegelikult bändis trumme ja oli varem bassi mänginud ning tollel hetkel õppis muusikakoolis klassikalist kitarri. Igastahes nii ma arenesin aegamööda ja ühel õhtul läksin täiesti juhuslikult Kristjaniga ta uue-vana bändi proovi kaasa. Uue-vana sellepärast, et bassimees hakkas lauljaks ja eelmine laulja oli välja visatud ja bändile uus nimi pandud - Ballscratch. See päev kui ma kaasa läksin oli Cliff Burtoni, Metallica kunagise bassisti, surma-aastapäev. 27. september. Tookord oli sinna proovi kutsutud ka üks nende bändi tuttav,Sander , kes pidi proovima bassimängu. Ta tuli veidi hiljem ja kuna mul oli ka kitarrimängu oskus olemas, siis ma proovisin ka bassi mängida enne ta tulekut. Tookord ma võtsin esimest korda bassi kätte, varem olin vaid kitarri praktiseerinud. Pärast kuulati ka Sander üle, kuid täiesti kogemata pakuti koht hoopis mulle.
Esinemistest ma pole tõesti kõiki meelde jätnud, kuid esimene jääb vist küll igaveseks meelde. See oli Nõo Põhikoolis üritusel Playback ja bändid esinesid peaaegu, et kõige lõpus. Enne meid esinesid veel Nõo bändid Suunatuli ja A Perfect Life ( hiljem Godfuck ja Demonic) ning viimasena olime meie. Mängisime kahte lugu, mis meil oli - "Zombie Chicken" ja "Room 1408". Kõik läks enamvähem korda. Pärast seda on esinetud veel näitek Viljandis, Aakres, Pikknurmes, Pärnus ja muidugi peamiselt Tartus ja Nõos. Põhiüritustest võiks ära nimetada muidugi Nõo Kevadrocki, Lost in Woodsi ja Rock & Arti.
Kõige esimene lindistus sai küll tehtud Sveni(A Perfect Life'i, hiljem Godfuck, kitarrist) läpakaga. Õiged esimesed demo-lindistused sai tehtud tollases JKM'i proovikas. Lugudeks olid "Everybody Else" ja "Ballscratch". Kvaliteet oli jube aga ikkagi oma lindistused.
Mingi hetk sai ka kaasa löödud ansamblis Nyggen, mille muusikaline suund kaldus rohkem klassikalisema rocki poole, kuid see bänd kustus lihtsalt ära üks hetk ja sai ka tehtud folk-metal bändi, mille nimeks sai küll algul Ohvrikivi, kuid saades teada,et see nimi on juba kunagi Eesti muusikas olnud, jäime nimetuks. Selle nö Ohvrikiviga oli meil ka üks esinemine. See projekt aga jäi samuti pooleli ajanappuse tõttu. Vahepeal sai Ballscratch'iga lindistatud veel demosid meie oma proovikas aga vahepealse kohta pole vaat, et midagi öelda. Tavaline bändielu - proove ja esinemisi.
Hetkel jääb jutt katki. Homme läheb edasi. Tundub kui räägiksin iseendaga, sest nagunii pole kedagi seda blogi lugemas.
No comments:
Post a Comment