Noniii.

Et siis juhtus nii, et aeg möödus ja blogi jäi sinnapaika. Olgu nii, kuis oli siis, aga nüüd on lood teised. Ehk tuleb blogimisisu tagasi.
Vahepeal sai kool läbi ja suvi läbi ja nüüd siis olen otsimas töökohta. Aasta pärast siis plaan minna edasi õppima, eks näis mida.
Suvi oli kiire ja suhteliselt igav, kuni eelviimase augusti nädalani, kui sai mindud nädalaks Prangli saarele. Seal sai chillitud ja hangitud ja Keril käidud ja saunas käidud ja rannas käidud ja värki.
hetkel kõik.
Over and out.

Kaua möödas

    Mõelda vaid, nii palju aega on möödas mu eelmisest postitusest. Pean tunnistama, et ei sobi just väga hästi blogipidajaks. Vahepeal on juhtunud palju, nagu ikka juhtub pikki ajavahemaid läbides. Kõike seda kirja panna, kas oleks üldse mõtet. Otseselt kõigel toimunul eriline tähtsus puudub. Kuid siiski mõned juhtumised tahavad ülestähendamist.
    Alustuseks, mu enda arust kõige suurem saavutus oli Leo Kunnase ulmetriloogia "Gort Ashryn" läbi lugemine. Tõesti peab mainima, et see on üks väga võimas teos. Kõik on detailselt kirja pandud ja mitte midagi ei saa halba öelda.
    Vahepeal on koolitunnid vaata et otsa lõppenud. Hommikul saab kaua magada, kuigi ma ärkan harjumuse tõttu niikuinii umbes kell 7-8. Koolis peab ka olema vaid 1-4 tundi. Vaba aega on nii palju, et käib varsti üle jõu. Sellega seoses meenub muidugi tõsiasi, et pean tegema kunsti praktilist koolieksamit e. kompositisooni "Estofiilia". Eks see saab ka tehtud. Tuleb lihtsalt kätte võtta ja korralikult ära teha.
    Nagu ennist sai mainitud on aega möödunud viimasest postitusest päris kaua -  nimelt üle ühe ja poole kuu. Seda seepärast, et lihtsalt pole olnud viitsimist või häid ideid. Võib-olla on probleem inspiratsiooni jaotuses. See tähendab, et mu inspiratsioon jaotub perioodiliselt erinevatesse valdkondadesse. Viimasel ajal on mu innustus suuremal määral jaotunud musikaal-instrumentaalsesse loomingusse. Seepärast ei ole ma suutnud ka pea ühtki luuletust kirjutada. Kuigi vahel vilksamisi on mõned laulusõnad tulnud. Igastahes olen peamiselt kirjutanud inglise keelset loomingut. Selle postituse lõpetaksingi ühe ingliskeelse luuletusega. Lühidalt kirjeldades räägib mainitud luuletus sellest, kuidas isegi kõige lootusetumas olukorras on võimalik maailma muuta.
   
     Peripheral Disparity

Don't look at what you're not supposed to see.
Don't look at the formula of prosperity.

Distant eyes are sensing you from the back of the necks.
They'll see if you try to perform deceptive tricks.

Drop down on the floor and play dead.
Make your mind their's. Make them dread.

Depth is there, it needs to be percept.
Sense it forward, don't curve, don't perplex.

You know they'll see you whereever you are.
360 degrees every way, by far.

Go past their sight, past periphery.
Can't stop or slow down, own their supremacy.

Pressure their power, pressure their will.
If you don't fight back - no one else will.

Diminish the power, diminish the will.
Stand up and strain them down until

The army of weak becomes strong and then
you can fight back with the power of man.

Crash the system, break it down.
Find what is lost and make it found.

Start over to build it all up,
for yourself to take the power, to climb to the top.

Then you can see with no obstacles on the way,
so that someone else could make your power sway.

No leader is to be followed with no questions asked,
but to answer the questions - that is someone else's task.

And peripheral disparity is sometimes deceitful and wrong,
that's when different dimensions get opened and closed.

So be ready - if you see someone's out of the game.
What can't be seen is what is to be claimed.

Stay away from the visibly weak, fragile mind,
It could suck you in and make you MINE.

Rahvusluse hoidmisest

Ma pöördun kogu Eesti rahva poole. Olen löödud, teades küll juba varem, kuid mitte tahtes endale seda tunnistada, et nüüd, olles avanud silmad, ma näen, et midagi on valesti. Vanema generatsiooni esindajad on tihti väitnud, et noorus on hukas. Samas noorem põlvkond väidab raudselt vastu. Ka mina olen siiamaani olnud kindel, et noorusega on kõik korras. Eks enda väljaelamine on kõigil noortel mingil määral veres ning sellepärast ma ei muretsegi. Kõige muret tekitavam on aga aspekt, et järjest vananeva rahvastikuga on suremas ka eestlus. Noored jooksevad mööda maailma laiali, sest kõik ju väidavad, et seal on paremad eluolud. Kõik väidavad, et Eestis elamisel pole tulevikku.

            Järjest rohkem näen tänavatel, kaubanduskeskustes ja koolides noori, kes piltlikult sülitavad meie rahvusluse peale. Neil on täiesti ükskõik sellest, et me oleme meie kalli Eestimaa mullal elanud juba umbkaudu 10 000 aastat. Neid ei huvita, et meie esiisad on võidelnud Eestimaa eest viimse veretilgani, kannatades välja ka kohutaivamad okupatsioonid. Nende meelest pole see midagi, kui meie vanemad suutsid 1991. aastal võidelda meie maa vabaks ainsagi inimohvrita. Kuid nüüd ütlen minagi, kes ma kuulun isegi noorte sekka, et tõesti – nähes kogu seda vääritust Eesti iseseisvuse suhtes – noorus on hukas. Minu jutt võib tunduda vanameelne – jutt, mida võib kuulda vanurite käest pea iga päev. Mul on sügavalt kahju, kuid mul ei jää lihtsalt muud sõnada. Väljavaated on kurvad.

            Noorem põlvkond räägib, et Eestis on kehv elada. Nende meelest, võrreldes teiste Euroopa riikidega, on meie riigis midagi väga valesti, – palgad on liiga väikesed, hinnad ja maksud kõrged – kuid ärgem unustagem, kellega me ennast võrdleme - Soome, Rootsi, Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa riikidega. Meie oleme arenemas sinna, kus nemad juba on. Meie iseseisvumisest on möödas 93 aastat, kusjuures selle aja sisse mahub ka üle 50 aasta võõrvõimu. Suurema osa okupatsiooni ajast oleme kuulunud Nõukogude Liidu sotsialistliku režiimi alla. Riigid, millega aga võrdleme ennast, on olnud iseseisvad aastasadu, kui mitte tuhandeid. Meid on represseeritud, meilt on varastatud, meid on piinatud ning tapetud – me ei saagi olla võrdsel pulgal näiteks Skandinaavia maadega. Muidugi saan ma aru, et soovitakse sinna võimalikult kiiresti jõuda, liitudes erinevate rahvusvaheliste liitude ja organisatsioonidega, kuid me ei saa teha 20 aastaga seda kõike tasa, mis lääneriigid on saavutanud mitmesaja aastaga. Muutused nõuavad aega, inimesed nõuavad muutustega harjumiseks aega, kuid miks mustata Eesti nime, Eesti riiki või Eesti rahvast selles, mis on vältimatu.

            Heinz Valk on 1988. aastal lausunud kuldsed sõnad,“Ükskord me võidame niikuinii!”. Iga kord, kui kuulen või loen neid sõnu, tulevad mulle pähe sündmused, nagu fosforiidisõda, Balti kett, Laulev Revolutsioon ja taasiseseisvumine. Kahjuks ei saanud mina nendest sündmustest osa, kuna olin veel sündimata. Siiski olen näinud filme ning fotosid tollest ajast ning pea igakord kui näen kaadreid, kus sajad tuhanded eestlased laulavad koos Alo Mattiiseni isamaalisi laule või kus seistakse käsikäes Balti ketis, tunnen, kuidas silm kisub märjaks ja kananahk ihule tuleb. Kahju on aga noortest, kes ei saa sellest aru, kes ei tunne väiksematki erutust, kui seda kõike näevad. Nende jaoks on naljakas, kui peetakse oluliseks sega, kui keegi mootorrattur sõidab, Eesti lipp kõrgel lehvimas, Tallinna lauluväljaku juures. Nad ei tea, mida see tähendas – näha tollasel Nõukogude ajal sini-must-valget lehvimas. Nad ei elanud sellel ajal, ka mina mitte, kuid mina saan aru ja mina tunnen seda.

Miks nii paljud tänapäeva noored on eestlusest lahti öelnud? Võib-olla on põhjuseks suure läänekultuuri pealetung. Nõukogude ajal hoidiski rahvuslust elus sotsialism. Tundub imelik, kuid nii see oli. Rahvas ei tahtnud minna kaasa sotsialismi väljavaadetega, sellepärast nad suutsidki hoida eestlust elus, et mitte nüristuda Nõukogude võimu kommunistlikust massipropagandast. Oodati, et läänekultuur jõuaks ka nendeni. Nüüd, kui ta on kohale jõudnud, hakkab ta aga meie rahvuslust vaikselt, kuid kindlalt lämmatama. Piirid on avatud, inimesed võivad minna kuhu soovivad ning unustavad tasapisi, kes nad tegelikult on. Muidugi ei saa öelda, et on vaja okupatsiooni, et eestlus püsima jääks. Samas Euroopa Liidus me juba oleme – meil pole enam oma raha, allume küll esmajoones Eesti Vabariigi põhiseadusele, kuid see peab olema vastavuses Euroopa Liidu põhiseadusega ning ma ei usu, et on kaugel ajad, kui hakatakse täielikult alluma EL-ile. Tükk tüki haaval, müüme me oma iseseisvuse maha ja siis soovime, et noored kasvaksid üles eestlaslikus meelestuses ja aitaksid Eestimaa oma uudsete ideedega maailmas kõrgele positsioonile viia. Ärgem olgem naiivsed. Muidugi jooksevad nad kohe mööda maailma laiali, otsima paremaid võimalusi. Samas usun, et nagu siiamaani pole ükski suur riikide liit püsima jäänud, ei jää ka Euroopa Liit.

Eestis on siiski ju hea elada, sest meid ümbritsevad meie pered, sugulased ja sõbrad. Meie riigil on küll veel pikk tee ees saavutamaks lääneriikide arengujärku, kuid tasapisi, vahel komistades ning kukkudes, kuid siis taas jalule tõustes, me sinna lõpuks ka jõuame. Kui me tõesti tahame ja usume ja tegutseme, siis me ka suudame! Läheb selleks 10 või 100 aastat, seda näitab aeg. Meie oleme need, kel on tegelikult hääl! Peame lihtsalt lõpetama kampsunikaelusesse sosistamise ning meelde tuletama ja selgelt, tugeval häälel, kõigepealt iseendile ning alles siis kogu maailmale ütlema, kes me tegelikult oleme. Eestlased.

Hea päev

Nonii, täna lõpetasin selle päevade lugemise. Ei viitsi arvutada kogu aeg mitu päeva jälle möödunud on. Igastahes, nagu võib ka sissekande pealkirjast lugeda, on täna olnud hea päev.
Alustan pühapäeva õhtust. Sain läbi Neil Gaimani "Neverwhere'i". Seda raamatut lõpetades tundsin ma tundeid, mida ma ei teadnud eksisteerivat. Seda emotsiooni ei anna lihtsalt kuidagi sõnadesse panna. MAAILMA PARIM RAAMAT!!!!!!! Ma ei oska enam elada, sest ma tean, et ma ei loe arvatavasti enam kunagi nii head teost. Tegelased Said justkui osaks minust.
Edasine nädal oli suhteliselt tavapärane. Igastahes oli täna jube hea päev. Ma ei tea miks. Lihtsalt tuju on laes ja isegi mitte-naljakad asjad tunduvad naljakad. Oleksin justkui mingi aine mõju all, mida ma enesele teadmatult olen tarbinud.
Head Vabariigi Aastapäeva kõigile!

XXV päev

Taaskord on möödunud eelmisest sissekandest 5 päeva. Kõige alustuseks räägiks ma lühidalt tänasest pärast ning seejärel hakkaksin liikuma ajas tagasi.
Täna toimus siis järjekordne proovikirjand. Aega kulus mul selle kirjutamiseks kuskil 5 tundi. Ega midagi tarka sealt välja ei tulnud - kehvemapoolsed teemad sattusid.
Eile kirjutasin jälle üle tüki aja paar luuletust, millest ühe lisan ka selle sissekande lõppu.
Loen jälle raamatuid. Ehk lõpuks saan ka "Ohvrilaeva" läbi. Loen hetkel veel ka Neil Gaimani "Neverwhere'i" ning kogemata juhtus nii, et läksin üks päev ostma capot ja soetasin endale hoopis Marie Underi luulekogumiku. Ikka juhtub, nii et loen seda ka hetkel vaikselt.
Üldiselt olen nüüd täiesti terve ja käin taaskord koolis.

Lõpp-punkt

Ma libisen eludest mööda,

näen, üle ühe,

maju kaduvat tühjusesse -

kolm, viis, seitse, üheksa... -

ning kuulen teispoolt,

kuidas paarisarvud,

ilma et neid näha oleks,

vuhisevad mööda.

Kui kord seisatan ja vaatan ringi, mõtlen,

seda kohta ma ju ei tea

ning kiirustan edasi

ja edasi

kuni peatun järsult -

veriselt,

valusalt -

ja ei saagi kunagi teada,

mis mind kinni peatas.

XX päev

Elu on täis kummastavaid juhtumeid. Mõnikord on tunne nagu kogu elu lendaks 200 km/h teelt välja ja vastu puud. Saatusele tuleb siiski vastu seista ja selle asemel, et 200 km/h kihutada, võib ju ka sõita 50-ga, et vältida ohtlikke olukordi. Mulle on palju öeldud, et kes ei riski, see pole korralikult elanud. Õnneks suudan ma tõmmata joone mõistliku ja hullumeelse riskimise vahele. Siiski ma seisan mõistliku riskeerimise joone taga, võimalik et isegi mitu meetrit, sellest joonest eespool. Nii mõnigi kord mõtlen, et miks kurat ma ei tee seda, mida ma tahan, miks ma lihtsalt kõigele käega ei löö ja kuskil mujal otsast ei alusta. Siis aga meenuvad, mulle kõik inimesed ja kohustused, kes on praegu - selles hetkes. Südamel on imelik moodus, hetkel, mil kõik eesolevad uksed tunduvad lahti olevat, need nina ees pauguga kinni lüüa.
Ehk on tõesti seekord ajad muutumas ja saan vanad kohustused seljast maha heita ning kusagil kaugel, kõigest eemal, uued õlule tõsta...

XV päev

Mu viimasest sissekandest on päris palju aega möödas. Seda osati sellepärast, et lihtsalt pole viitsimist olnud, samas olen ka haige ja igasugust valgust või ekraane vaadata on olnud piin.
Täna sai käidud arsti juures. Tegemist on mingi põletikuga, aga täpselt pole teada, kus see asub. Neelan kangeid antibiootikume.
Praegusel hetkel nagu ei olegi millestki muust rääkida. Vahest jätkub terve peaga rohkem juttu.