Rahvusluse hoidmisest

Ma pöördun kogu Eesti rahva poole. Olen löödud, teades küll juba varem, kuid mitte tahtes endale seda tunnistada, et nüüd, olles avanud silmad, ma näen, et midagi on valesti. Vanema generatsiooni esindajad on tihti väitnud, et noorus on hukas. Samas noorem põlvkond väidab raudselt vastu. Ka mina olen siiamaani olnud kindel, et noorusega on kõik korras. Eks enda väljaelamine on kõigil noortel mingil määral veres ning sellepärast ma ei muretsegi. Kõige muret tekitavam on aga aspekt, et järjest vananeva rahvastikuga on suremas ka eestlus. Noored jooksevad mööda maailma laiali, sest kõik ju väidavad, et seal on paremad eluolud. Kõik väidavad, et Eestis elamisel pole tulevikku.

            Järjest rohkem näen tänavatel, kaubanduskeskustes ja koolides noori, kes piltlikult sülitavad meie rahvusluse peale. Neil on täiesti ükskõik sellest, et me oleme meie kalli Eestimaa mullal elanud juba umbkaudu 10 000 aastat. Neid ei huvita, et meie esiisad on võidelnud Eestimaa eest viimse veretilgani, kannatades välja ka kohutaivamad okupatsioonid. Nende meelest pole see midagi, kui meie vanemad suutsid 1991. aastal võidelda meie maa vabaks ainsagi inimohvrita. Kuid nüüd ütlen minagi, kes ma kuulun isegi noorte sekka, et tõesti – nähes kogu seda vääritust Eesti iseseisvuse suhtes – noorus on hukas. Minu jutt võib tunduda vanameelne – jutt, mida võib kuulda vanurite käest pea iga päev. Mul on sügavalt kahju, kuid mul ei jää lihtsalt muud sõnada. Väljavaated on kurvad.

            Noorem põlvkond räägib, et Eestis on kehv elada. Nende meelest, võrreldes teiste Euroopa riikidega, on meie riigis midagi väga valesti, – palgad on liiga väikesed, hinnad ja maksud kõrged – kuid ärgem unustagem, kellega me ennast võrdleme - Soome, Rootsi, Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa riikidega. Meie oleme arenemas sinna, kus nemad juba on. Meie iseseisvumisest on möödas 93 aastat, kusjuures selle aja sisse mahub ka üle 50 aasta võõrvõimu. Suurema osa okupatsiooni ajast oleme kuulunud Nõukogude Liidu sotsialistliku režiimi alla. Riigid, millega aga võrdleme ennast, on olnud iseseisvad aastasadu, kui mitte tuhandeid. Meid on represseeritud, meilt on varastatud, meid on piinatud ning tapetud – me ei saagi olla võrdsel pulgal näiteks Skandinaavia maadega. Muidugi saan ma aru, et soovitakse sinna võimalikult kiiresti jõuda, liitudes erinevate rahvusvaheliste liitude ja organisatsioonidega, kuid me ei saa teha 20 aastaga seda kõike tasa, mis lääneriigid on saavutanud mitmesaja aastaga. Muutused nõuavad aega, inimesed nõuavad muutustega harjumiseks aega, kuid miks mustata Eesti nime, Eesti riiki või Eesti rahvast selles, mis on vältimatu.

            Heinz Valk on 1988. aastal lausunud kuldsed sõnad,“Ükskord me võidame niikuinii!”. Iga kord, kui kuulen või loen neid sõnu, tulevad mulle pähe sündmused, nagu fosforiidisõda, Balti kett, Laulev Revolutsioon ja taasiseseisvumine. Kahjuks ei saanud mina nendest sündmustest osa, kuna olin veel sündimata. Siiski olen näinud filme ning fotosid tollest ajast ning pea igakord kui näen kaadreid, kus sajad tuhanded eestlased laulavad koos Alo Mattiiseni isamaalisi laule või kus seistakse käsikäes Balti ketis, tunnen, kuidas silm kisub märjaks ja kananahk ihule tuleb. Kahju on aga noortest, kes ei saa sellest aru, kes ei tunne väiksematki erutust, kui seda kõike näevad. Nende jaoks on naljakas, kui peetakse oluliseks sega, kui keegi mootorrattur sõidab, Eesti lipp kõrgel lehvimas, Tallinna lauluväljaku juures. Nad ei tea, mida see tähendas – näha tollasel Nõukogude ajal sini-must-valget lehvimas. Nad ei elanud sellel ajal, ka mina mitte, kuid mina saan aru ja mina tunnen seda.

Miks nii paljud tänapäeva noored on eestlusest lahti öelnud? Võib-olla on põhjuseks suure läänekultuuri pealetung. Nõukogude ajal hoidiski rahvuslust elus sotsialism. Tundub imelik, kuid nii see oli. Rahvas ei tahtnud minna kaasa sotsialismi väljavaadetega, sellepärast nad suutsidki hoida eestlust elus, et mitte nüristuda Nõukogude võimu kommunistlikust massipropagandast. Oodati, et läänekultuur jõuaks ka nendeni. Nüüd, kui ta on kohale jõudnud, hakkab ta aga meie rahvuslust vaikselt, kuid kindlalt lämmatama. Piirid on avatud, inimesed võivad minna kuhu soovivad ning unustavad tasapisi, kes nad tegelikult on. Muidugi ei saa öelda, et on vaja okupatsiooni, et eestlus püsima jääks. Samas Euroopa Liidus me juba oleme – meil pole enam oma raha, allume küll esmajoones Eesti Vabariigi põhiseadusele, kuid see peab olema vastavuses Euroopa Liidu põhiseadusega ning ma ei usu, et on kaugel ajad, kui hakatakse täielikult alluma EL-ile. Tükk tüki haaval, müüme me oma iseseisvuse maha ja siis soovime, et noored kasvaksid üles eestlaslikus meelestuses ja aitaksid Eestimaa oma uudsete ideedega maailmas kõrgele positsioonile viia. Ärgem olgem naiivsed. Muidugi jooksevad nad kohe mööda maailma laiali, otsima paremaid võimalusi. Samas usun, et nagu siiamaani pole ükski suur riikide liit püsima jäänud, ei jää ka Euroopa Liit.

Eestis on siiski ju hea elada, sest meid ümbritsevad meie pered, sugulased ja sõbrad. Meie riigil on küll veel pikk tee ees saavutamaks lääneriikide arengujärku, kuid tasapisi, vahel komistades ning kukkudes, kuid siis taas jalule tõustes, me sinna lõpuks ka jõuame. Kui me tõesti tahame ja usume ja tegutseme, siis me ka suudame! Läheb selleks 10 või 100 aastat, seda näitab aeg. Meie oleme need, kel on tegelikult hääl! Peame lihtsalt lõpetama kampsunikaelusesse sosistamise ning meelde tuletama ja selgelt, tugeval häälel, kõigepealt iseendile ning alles siis kogu maailmale ütlema, kes me tegelikult oleme. Eestlased.

Hea päev

Nonii, täna lõpetasin selle päevade lugemise. Ei viitsi arvutada kogu aeg mitu päeva jälle möödunud on. Igastahes, nagu võib ka sissekande pealkirjast lugeda, on täna olnud hea päev.
Alustan pühapäeva õhtust. Sain läbi Neil Gaimani "Neverwhere'i". Seda raamatut lõpetades tundsin ma tundeid, mida ma ei teadnud eksisteerivat. Seda emotsiooni ei anna lihtsalt kuidagi sõnadesse panna. MAAILMA PARIM RAAMAT!!!!!!! Ma ei oska enam elada, sest ma tean, et ma ei loe arvatavasti enam kunagi nii head teost. Tegelased Said justkui osaks minust.
Edasine nädal oli suhteliselt tavapärane. Igastahes oli täna jube hea päev. Ma ei tea miks. Lihtsalt tuju on laes ja isegi mitte-naljakad asjad tunduvad naljakad. Oleksin justkui mingi aine mõju all, mida ma enesele teadmatult olen tarbinud.
Head Vabariigi Aastapäeva kõigile!

XXV päev

Taaskord on möödunud eelmisest sissekandest 5 päeva. Kõige alustuseks räägiks ma lühidalt tänasest pärast ning seejärel hakkaksin liikuma ajas tagasi.
Täna toimus siis järjekordne proovikirjand. Aega kulus mul selle kirjutamiseks kuskil 5 tundi. Ega midagi tarka sealt välja ei tulnud - kehvemapoolsed teemad sattusid.
Eile kirjutasin jälle üle tüki aja paar luuletust, millest ühe lisan ka selle sissekande lõppu.
Loen jälle raamatuid. Ehk lõpuks saan ka "Ohvrilaeva" läbi. Loen hetkel veel ka Neil Gaimani "Neverwhere'i" ning kogemata juhtus nii, et läksin üks päev ostma capot ja soetasin endale hoopis Marie Underi luulekogumiku. Ikka juhtub, nii et loen seda ka hetkel vaikselt.
Üldiselt olen nüüd täiesti terve ja käin taaskord koolis.

Lõpp-punkt

Ma libisen eludest mööda,

näen, üle ühe,

maju kaduvat tühjusesse -

kolm, viis, seitse, üheksa... -

ning kuulen teispoolt,

kuidas paarisarvud,

ilma et neid näha oleks,

vuhisevad mööda.

Kui kord seisatan ja vaatan ringi, mõtlen,

seda kohta ma ju ei tea

ning kiirustan edasi

ja edasi

kuni peatun järsult -

veriselt,

valusalt -

ja ei saagi kunagi teada,

mis mind kinni peatas.

XX päev

Elu on täis kummastavaid juhtumeid. Mõnikord on tunne nagu kogu elu lendaks 200 km/h teelt välja ja vastu puud. Saatusele tuleb siiski vastu seista ja selle asemel, et 200 km/h kihutada, võib ju ka sõita 50-ga, et vältida ohtlikke olukordi. Mulle on palju öeldud, et kes ei riski, see pole korralikult elanud. Õnneks suudan ma tõmmata joone mõistliku ja hullumeelse riskimise vahele. Siiski ma seisan mõistliku riskeerimise joone taga, võimalik et isegi mitu meetrit, sellest joonest eespool. Nii mõnigi kord mõtlen, et miks kurat ma ei tee seda, mida ma tahan, miks ma lihtsalt kõigele käega ei löö ja kuskil mujal otsast ei alusta. Siis aga meenuvad, mulle kõik inimesed ja kohustused, kes on praegu - selles hetkes. Südamel on imelik moodus, hetkel, mil kõik eesolevad uksed tunduvad lahti olevat, need nina ees pauguga kinni lüüa.
Ehk on tõesti seekord ajad muutumas ja saan vanad kohustused seljast maha heita ning kusagil kaugel, kõigest eemal, uued õlule tõsta...

XV päev

Mu viimasest sissekandest on päris palju aega möödas. Seda osati sellepärast, et lihtsalt pole viitsimist olnud, samas olen ka haige ja igasugust valgust või ekraane vaadata on olnud piin.
Täna sai käidud arsti juures. Tegemist on mingi põletikuga, aga täpselt pole teada, kus see asub. Neelan kangeid antibiootikume.
Praegusel hetkel nagu ei olegi millestki muust rääkida. Vahest jätkub terve peaga rohkem juttu.

X päev

Niisiis tänast sissekannet alustaks tükikese eilsega - hakkasin lampi dubstepi kuulama. Mis on juhtunud? Kas hakkan tõesti minema kaasa mainstreamiga? Eks näe mis tulevik toob.
Kirjutasin siis ka üle pika aja ühe korraliku luuletuse jälle.

Tähed

Me vaatame taevas seisvat kuud

ja istume koos tähtede valgel

ning su juuksed, su silmad ja su suu

mind ohkama panevad moel malbel.

Me embame siin ja praegu teineteist

ja ma loodan, et igaveseks kestma jääb see hetk.

Mõtlen sinust ja minust ja meist

ning hoian õrnalt oma käes su kätt.

Su naeratus mu mõttesse jääb kinni

ning su hääl mu südamesse sööbib.

Ei tea, kas mina kunagi sind nii,

kui sina mind, olen trööstind.

Ja kui me uinumegi koiduvalgel -

ja sina minu, mina sinu käte vahel -

jäävad igavesti meile meie tähed

ja mulle su juuksed, su silmad ja su suu.

Alustasin ka Gert Helbemäe "Ohvrilaeva" lugemist. Esialgu tundub täitsa hea romaan olevat. 

Viimasel ajal on jube väsimus. Ei tea, kas koolist või on lihtsalt väsitav ilm või isegi aastaaeg.

Siinkohal täna lõpetan.

IX päev

Nagu võite märgata on üks päev vahele jäänud. Seda seetõttu, et lihtsalt ühtegi mõtet ei tulnud pähe. Ega tänagi just väga mõteterohke päev pole, aga mõtlesin, et midagi võiks siiski kirja panna. Tegelikult kavatsesin selle jutu kunagi hiljema peale jätta, kuid siiski räägin selle praegu ära ehk siis lugu minu kui kirjaniku(hakatise) algusaegadest ja teekonnast ning sellest, kuhu nüüd jõudnud olen.

Minu esimesed katsetused jäävad algklassidesse. Muidugi sai koolis igasugu jutte kirjutatud aga ükskord lihtsalt puhtast huvist asja vastu kirjutasin ma ühe muinasjutu. Sisu ja teema oli muidugi olematu ning mõte arvatavasti kuskilt multikast varastatud. Igastahes, nii palju kui ma mäletan, rääkis see muinasjutt ühest jänesest, kes kukkus millegi päerast kaktuse otsa. Seejärel läks ta arsti juurde, et neid välja tõmmata. Kahjuks pole see paberkandjal säilinud, seega minu ümberjutustus pole just kuigi meeliülendav.

Järgmised minu mälestustustesse sulanud pildid on jõululuuletustest. Ma arvan, et see võis jääda vahemikku 2. - 4. klass. Ma kirjutasin mõned ühe- või kahesalmilised jõululuuletused ja köitsin paberid lõngatükiga kokku. Need peaksid tegelikult olema kusagil veel olemas.

Järgmised mälestused jäävad 5. – 7. klassi. Oli segane ajastu. Kuulasin palju läbu- ja ropplaule. Sealt sain ka inspiratsiooni. Oleks vale, kui ma seda perioodi ei tunnistaks, sest siiski on sellel suur tähtsus, kuid siiski ei soovi ma seda väga mäletada.

Siis aga, 9. klassis, astusin ma ju bändi. Ei läinud kaua aega, kui hakkasid tulema esimesed lüürilised katsetused. Olin päris palju kirjutanud laulusõnu, peamiselt inglise keeles, kui hakkasin kirjutama ka luuletusi – algul inglise keeles, pärastpoole eesti keeles – ning mu esimene tõsisem eesti keelse katsetuse kirjutamine võttis aega kuskil 9 kuud. Muidugi kirjutasin ma luuletusi selle 9 kuu sees veel ka. Aga just 9 kuud võttis aega “Põrgu”. "Põrgu" on 69 salmiline poeem, mis räägib ühe mehe hingerännakutest. Pärast seda hakkasin veel tihemini ja rohkem kirjutama. Oli isegi üks periood, kus ma võtsin eesmärgiks nädalas vähemalt 5 luuletust kirjutada. Üldjuhul ka kirjutasin. See oli mu kõige viljakandvam periood. Praegusel hetkel ma enam nii tihti ja palju ei kirjuta. Võib-olla just sellepärast, et aastatega kuhjunud tunded said kõik paberile pandud.

Praeguseks hetkeks on mul umbkaudu 130-140 luuletust ja 3 poeemi ning muidugi novelli, romaani, näidendi ja filmistsenaariumi algatusi, mis on vägagi poolikuks jäänud.

Selline on olnud minu teekond kirjandusse.